Algus

  Varjupaiga eest ära saamine oli juba raske. Mul tuli sõbranna kaasa, kes omab autot, et ei peaks võtma taksot või kohe esimesel päeval koera traumeerima bussidega. Sain koera enda kätte ja hakkasime minema, me umbes pool tundi proovisime teda autosse saada, see oli väga raske. Ma lõpuks helistasin varjupaika tagasi, et nad tuleksid aitaksid mind. See töötaja olevat iga päev jalutanud koeraga, et ilmselt Celine siis usaldas teda. Töötaja täts tuli, võttis sülle ja pani autosse. Sõitsime teekond oli ka päris hirmus mu jaoks. Me panime ta pakiruumi aga ta tahtis tulla üle toolide, mu juurde. Tee peal ilastas palju ja tegi ka hirmupissi. 

Sain vasakukäe muskli tema hoidmiset.

  Kodu juurde jõudsime siis tuli uus teekond. Ta ei julgenud tulla üle ukselävede, kartis treppe. Kõik oli hirmus ta jaoks. Ma olin sunnitud teda võtma mitu korda sülle selle päeva jooksul, et esialgu vähemalt tuppagi saada. Koju jõudes tõstsin ta otse vanni, sest varjupaigas ta oli väga mustaks läinud, pesin kohe puhtaks ja ma arvan, et see oli parem viis, kui see, et lasen tal harjuda ja siis alles ära pesta.

 Kutsusin ta enda tuppa, kus on ta pesa. Lasin tal lihtsalt olla, istusin põrandal temaga, ta ei julgenud mitte midagi teha. Ta ei julgenud isegi magama jääda. Tal oli kohe alguses pesa olemas aga ta ei julgenud sinna minna, mu õde tuli ja kutsus ta sinna peale, et siis läks ise sinna ja kutsus koera ka. Siis ta enam ei lahkunud oma pesast. Talle siia maani väga meeldib seal olla.

 

  Kui ma mõtlesin, et ta pole ammu vett joonud siis pidin ta kööki kutsuma selle jaoks ja näidata, kus on vesi. Söömisega siis sama lugu.

 Kuigi ta oli mul ainult mõni tund olnud, siis juba õhtul ta natuke juba tahtis mängida minuga. Tema mäng oli ka muidugi eriline, inimestega ja tema mänguasjadega, ta mängida ei osanud. Tema tahtis kätesti kinni hakata. Sellega me saime kiiresti ühele poole, et ta seda enam ei teeks.