Minu koer Celine Melody

  Nooonii, lugu selline, karantiiniaeg mina suutsin mentaalselt kokku joosta ja ma otsustasin, et mul on vaja koera. Kuna ma elan oma ema ja vanaemaga siis nemad muidugi olid vastu. Ma surusin nii kaua kuni ma sain oma tahtmise ja tõingi koju koera. 

 Okei, see polnud nii kerge ka. Ma otsustasin, et mul on kohe vaja nii, et mul läks umbes kuu aega, et leida mõni. Ma otsisin kõik kuulutusportaalid läbi ja lisasin ennast kõikidesse koeragruppidesse, mis facebookis on, aga seal ei olnud kedagi sellist, et kohe saab ja sobib ka mulle. Kõige suurem mure oli, et koer liiga suur. Mina ikka otsustasin, et tahan väikest kuni keskmist koera. 

 Ühel päeval vaatsin ühte varjupaiga lehte ja seal oli üks koer, kes mind huvitas. Ma läksin sõbrannaga sinna kohale ja sain selle koeraga aega veeta ja isegi lubasid jalutama minna. Aga selle koeraga oli probleeme. Ta oli reaktiivne ja sotsialiseerimata. Mina olin küll valmis kõik rahad tema alla panema, et ma saaksin nii öelda valmistada ta maailma parimaks koeraks. Ma käisin teda külastamas neli korda ja viimasel jalutuskäigul juhtus midagi ja nad viskasid mu põhimõtteliselt minema ja isegi ei tahtnud seletada, miks nad nii otsustasid. Nad jätsid mulle väga rõveda mulje ja ma tean, et ma ei lähe sinna kunagi tagasi.

 Ma olin juba mõttes varjupaigad peast välja viskama, sest ma kirjutasin ka ühte teise varjupaika, mis asus teises linnas. Ma kirjutasin neile enda elust, kodust ja perekonnast ning kuidas koer hakkaks elama minu juures. Ma rääkisin neile, et koer ei peaks olema päevad läbi üksi kodus, sest mu vanaema on enamik ajast kodus. Nad vastasid mulle, et koer ei sobi kindlasti vanemale inimesele, sest ta on väga aktiivne ja ka nooremale inimesele ei sobi, sest isegi nemad ei suuda koera ära väsitada piisavalt. Ma unustasin öelda neile enda vanuse, sest ma olen juba harjunud sellega, et olen täisealine. Ma arvan, et nad arvasid, et ma olen 12-aastane, kes tahab nii väga koera ja räägib oma vanematest. Aga mina olin lihtsalt aus ja rääkisin oma elust. Igatahes, sinna see jäi. Uuesti varjupaik, millest on mulle jäetud halb mulje. 

 Kui ma olin juba valmis ära viskama mõtte, et üleüldse võtta koer varjupaigast, siis ma ikkagi otsustasin, et viimane võimalus on Sinirebase Pets. Vaatasin nende kodulehte, kus väga palju huvitavaid koeri otsivad kodu. See oli mu jaoks väga veider, et kuidas need koerad üldse saavad sinna, et kuskil pole kuulutatud, et ära anda selline koer aga seal nad on. (Sellest räägime mõni teine päev). Igatahes, seal oli üks pruunkoer, kes mulle meeldis aga ma arvasin, et ta nii ilus, et kindlasti juba kellelegi lubatud. Ma läksin sinna kohale ja ütlesin neile, et soovin koera võtta. See töötaja pani mind sinna istuma ja küsis, et millist ma sooviks, kas suur või väike ja kas emane või isane. Ütlesin, et väike või keskmine ja pigem emane aga pole vahet selles suhtes. Näitas mulle seda sama pruuni koera, ütles, et ta on selline ilus neiu ja sobiks väga hästi mulle.

http://www.pets.ee/kodus/koerad/21785.htm

 

 

 

Pildid nende lehe pealt, loodan, et ikka lubavad kasutada neid.

 

 Nad tõid mulle ta, et saaksin tutvuda ja sain temaga ka jalutada natuke. Ütlesin, et soovin teda ja broneerisid ta mulle. Andsin oma kontakti, et nad saaks mulle helistada, kui ta nii öelda valmis on. Ta käis steriliseerimisel ja pooleteise nädala pärast sain talle minna järele.